Zorro oli läheduses.
Atlandi ookean
30. aprill oli nii Portugalis kui ka Hispaanias mingi lillepüha. Selles linnakeses oli peaväljak täis lilleehteis. Tänava kohale oli riputatud paberist lillevanikud, kiriku uks oli ümbritsetud tohutu lillepärjaga, lillekimpe toodeti kohapeal muudkui juurde ja rahvast voolas kokku. Linnast väljas ragistas igas põõsas keegi, kes murdsid kollaste õitega põõsa küljest oksi. Neid oksi topiti igasse müüriprakku või maja seintel olevatesse praokestesse, neid oli postkasti vahel, ukselingi küljes, autodel kojameeste vahel.
Teepeal on palju selliseid suuri kivist riste, mõnede juurde panevad inimesed kaasa võetud kive. Kivi peaks olema kodust kaasa võetud ja peaks sümboliseerima oma südamelt koorma maha panemist. Meil esiteks pole kodus kive ja teiseks südamel pole ka midagi. Seega panime sealt samast mäe alt kaasa võetud kivid.
Neil kividel on siiski oma lugu - mäe all nägid mõned meetrid meie ees liikuvad noored ussi, meie nägime ainult ussi saba otsa padrikusse kadumas. Igaljuhul olid noored elevil ja Kalver oli kindel, et tegu oli suure maoga, kuna mets oli lausa ragisenud, kui uss läks. Noored lasid meid ette ja meie pidime siis usse peletama. Kalver võttis kaks kivi ja koksis neid vastamisi, öeldes et peletab niimoodi puumasid. Mäe otsas panime siis need kivid ristile, sest kiva oli raske kanda.
Väsinud mees.
Selles Oia külakeses tuli meile vastu üks kohalik proua, kes hüüdis nii valjusti Hola, arvasin, et suhtleb kellegagi meie selja taga, aga ei - ikka meiega, ja siis hakkas pakkuma, kust me pärit oleme - esiteks aleman, no Kalver näeb oma põlvpükste ja põlvikutega tõesti baierlase moodi välja, siis portuges, poles, ruso. Ütlesime Estonia, aaa Estonia, ilmselgelt ta ei teadnud sellest midagi.
Aga tore oli ikkagi.
Selliseid ojakesi voolab mägedest ookeani poole palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar